kõik sai alguse siit

On juba hämar ja päike hakkab merepiiri taha vajuma. Kõnnin paljajalu külma liiva sees ja hüppan üksikute kivirahnude peale. Jooksen keerutades vette hingates sisse karget õhku. Tunnen ennast vabana.
Rahul olles istun liiva peale ja jälgin kuidas vesi tasapisi mu varbaid puudutab. Muiates viskan ennast liivale pikali. Hetkel ei hooli ma mitte millestki. Piieldes rahulolematult taevast, murran pead küsimustega millele ei saaks keegi vastust.
Tõusen istukile toetades lõua põlvedele ja jälgin kauguses olevate laineharjade metsikut võitlust. Alles nüüd mõistan kui tähtis meri mulle tegelikult on. Kõik mälestused on siin. Tuleb meelde lause mille ütles mu vanaisa, „Kes sündinud mere ääres, ei see oska mereta elada.“ Tunnen ennast samas olukorras olevat, ma ei suuda olla ilma mereta. Oma nukruse ja rõõmu matan siia mere äärde, lainetesse. Ma käin siin hoolimata ilmast või aastaajast. Räägin kõik oma mured merele. Ta vaikib olenemata oma iseloomust, metsikust iseloomust.
Jalgu liiva sees lohistades jõuan vana tammeni. Istudes puu alla tardub mu pilk tumeda kogu peal. Ta seisab must ohutus kauguses, kuid liiga kaugel, et tuvastada ta isiksus. Ta hakkab minu poole kõndima. Vaikselt tuleb kartus mu sisse, kui uudishimu on veel suurem. Ta kõnnib mööda märkamata mind. Imelik tunne tekib mu kõhtu, just nagu keegi torgiks seda
sõrmega. „Miks see inimene mulle nii tuttav on?“
Tema juurde sörkides sasib julge tuul mu heledaid juukseid. „Vabandage, et ma tülitan kuid te tundute mulle nii tuttav.“ Tundmatu vaatab sügavale mu silmadesse ja ta näole ilmub väike naeratus. „Ma täitsa usun sind, Mariann.“ Segaduses olles vaatan poissi tähelepanelikult. Tema tumepruunid juuksed ja silmad, oh need helesinised silmad. Nii siirad ja tuttavad. „Martti, kas see oled tõesti sina?“
Mööda mereäärt jalutades ja Martti juttu kuulates naeratan õnnest, et mulle anti võimalus jälle olla koos selle poisiga.
„Kas sa mäletad kui me esimest korda koos siia tulime ja esimese asjana kohe vette jooksime ?“ Noogutan agaralt kuid kohe märkan ka Martti kurjakuulutavat naeratust. Tagurdan käsi ettepoole tõstes vee äärest eemale. „Ei, palun ära tee.“ Selliste asjade puhul vist ei aita palumine kunagi. Martti haaras mind sülle ja jooksis mere poole naerdes nagu väike poiss. Meri oli vaiksemaks jäänud, enam polnud metsikuid laineid võitlemas üksteisega vaid nad just kui kutsusid meid enda poole.
„Tead sa võid mind nüüd maha ka panna.“ Teavitasin Marttile muuseas ja hakkasin naerma.
Kõndisime tagasi vana tamme alla ja istusime maha nägudega vastamisi. Istusime lihtsalt vaikuses ja jälgisime üksteist. Ma vaatasin Martti helesiniseid silmi mis pimeduses tundusid üpris hirmuäratavad kuid salapäraselt ilusad. „Mis kell üldse on?“ Nii kahju oli vaikust ära rikkuda. „Kaheteist minuti pärast saab kolmveerand kolm. Varsti hakkab päike tõusma.“
Meri ongi kõige ilusam siis kui päike tõuseb või loojub. Kuid vahepeal on hea vaadata pealt ka merel olevat tormi, lainete metsik võitlus, tume taevas ja see kohutav sügavik mis on seal kaugel. Paljud on mult küsinud, et Mida on nii lummavat merel? Paljud lihtsalt ei mõista, et mind on juba pisikesest peale lummanud meri. Ma olen koguaeg saanud abi merest, kui mul on kurb tuju tulen siia. Kui ma olen rõõmus tulen siia. Ja ma tulen ka siia inimesega kes on mulle väga kallis, Martti.
Martti võttis mult ümbert kinni ja pööras pilgu päikse poole mis hakkas ärkama oma magusast unest. Kõik ilusad värvid mis hakkasid mereveel sillerdama ja väga varajane linnulaul mis metsast kostust. Kõik on lihtsalt suurepärane. „Mariann, ma hoolin sinust väga.“ Sositas Martti mulle kõrva. Nüüd saan tõesti öelda, et kõik sai alguse siit.